Ansu

kategooria:
Ansu

Ansu on umbes 1,5 kuune emane kassipoeg. Unistaja tüüpi, väga hoolas- pärast söömist kraabib laiali pudistatud söögi kokku ja liivakastis käies kraabib alati peale. Sõbralik, julge.

Kontakt: merlar@hot.ee 5801 3395


Kommentaarid

Ansu ja Jacko said vaktsineeritud

Nemad on veel ema juures. Nad on nii toredad mässajad, pesevad lamades teineteise otsas puntras oma käppi, sujuvalt minnakse üle teise käppade ja näo pesemisele, kuid lõpeb see tavaliselt maadlusvõtete ja valjude kiunatustega. Tavaliselt on Jacko haaranud Ansu topeltnelsoni võttesse ja sakutab teda ja Ansu kiunub. Vaatamata väikestele valuvõtetele jätkub mäng mõne aja pärast sõbraliku tambi ja tagaajamisega. Peale tõsist mängu minnakse koos ema juurde ennast tissiga kosutama.
Saanud ussirohtu ja on vaktsineeritud.


Kiisu on uues kodus

Sai koju Ilmatsallu


Nonii

Ansu & Kata

Hei, aastake kohe täis ja mõtlesin hakata rohkem blogi Ansule pidama. Ta on väga tegus kass nüüdseks.
Suurteks lemmik tegevusteks on magamina ja söömine. Aga siiski tõstab kisa vahest isegi kui kõht täis. Mängida meeldib väga ja end peita igale poole.
Hetkel oleme kolinud, kuna mina Soomes tööl siis kiisu ema juures.

Plaan oleks pabereid ajama hakata ja kass soome tuua. Peab hakkama uurima, kuidas asju ajada.


Plaan ei läinud täide

Kahjuks ei jõudnud Ansuke Soome, vaid Reinu-Vaderi kõhtu, kalliks lõunasöögiks, seda nii emotsionaalses kui materiaalses mõttes. Küll on kahju, kui sõber ära süüakse ja seda peaaegu oma silma all. Kahju ka sellest, et Ansu ja tema vendadega oli väga palju muret-nad olid äranälginud, neil oli seen, mitmekordne pesemine ravivahendiga ja korduv määrimine salviga ja süstimine ei meeldinud neile kellelegi kohe üldse. Ja siis kui nad terveks said ja omale kodud said, oli lootust pikale ilusale kassielule. Kuna meilt läinud kassidest on nii paljud õueskäijad rebasetoiduks läinud, siis peame tõsiselt kaaluma, et hakkame kasse ainult toakassiks andma.


Täiesti õige!

Mina juba täna ilmselt pahandasin ühe kassitahtja ära, kui ütlesin, et ei anna kassi linnas õueskäimiseks. Meie kogemus ütleb, et inimesed võivad isegi lubada, et ei lase kassi välja, aga hiljem söövad oma sõnu ja lubavad ikka. Ja ongi õnnetused käes. Aga meie oleme ravinud, surma suust välja kiskunud, oma hinge andnud ja tuhandeid kroone annetajate raha. Milleks siis kõik see vaev, kui kassid ikka ära kaovad või rebase lõunaks lähevad?Inglismaal näiteks ei anta kasse inimesele, kelle akendel ja rõdul puudub kaitsevõre. See on küll suuresti hoiukodu teha, aga minu hoiukodust lähevad edaspidi kassid ainult tuppa. Liiga valus on teada saada, et kass, kellega nii palju on vaeva nähtud, energiat ja raha kulutatud, elu eest võideldud, on ikkagi aasta pärast surnud või kadunud :((( Kui kass kaob, tuleb teda otsida kõikidest varjupaikadest üle Eestimaa, panna üles 100 värvilise pildiga kuulutust ja lubada kassi leidmise eest võimalikult suur vaevatasu. Küll siis kass ka leitakse, kui ta elus on. Toakasside eluiga võib olla 20-21 aastat. Üksi õues käivad kassid surevad sageli 1-3 aastasena. Millist elu te oma kassile eelistaksite? 1-3 aastat?  


Ei ole tõsi.

Vastuseks eelmisele postitusele ma küll ei ütleks, et väljas käiva kassi eluiga on sageli 1-3 aastat, mul on olnud vanemate kodus umbes 10 kassi, hetkel 3, kellest kaks on õuekassid. Viimane kass sai jäetud toakassiks puhtalt sellel põhjusel, et ta on lumivalge ja pika karvaga, tema puhtaks küürimine pidevalt oleks väga tülikas olnud. Teised 2 kassi on õuekassid ja üks neist on peagi saamas 16 aastaseks ja teine 10-aastaseks, samuti elasid ka eelnevad kassid nii umbes 10 aastaseks ja nad kõik on surnud vanadusse, mitte tänu sellele, et nad üksi õues käivad. Seega ei saa päris nii üldistada. Samas edu Teie tegemistele ja mõtlen ehk vaikselt isegi Tartus elades nüüd mõnele siinsele kassile hoiukodu pakkumisele.


Tagasi üles