Jaan Kaplinski kirjutis loomadest

kategooria:

http://jaankaplinski.blogspot.com.ee/2016/02/hoides-tsintsiljat-sudame-v...

 

Hoides tšintšiljat südame vastas

Kirjutatakse, et
tšintšiljakasvatus võiks aidata tekitada maal uusi töökohti jne.
Sellest, et tšintšiljasid lihtsalt ei kasvatata, vaid ka tapetakse
ja nülitakse, ei kirjutata. Olen palju mõelnud sellele, millest on
palju ka kirjutatud ja arutatud: miks on inimestel nii erinevad
suhtumised loomadesse: koeri-kasse ja mõnd muud lemmikut hoiame,
ärritume ja protestime selle vastu, kui korealased ja hiinlased
söövad koeri, tapame kanu, küülikuid, püüame kalu
kassidele-koertele toiduks.

Meil on kodus ka
tšintšilja. Vahel on ta meil maal. Mõne aja elas pooleldi vabalt
vanas rehetoas, päeval leidis endale uru kütmata reheahju ja
kiviseina vahele, midagi, mis ilmselt oli tema loodusliku kalju-uru
taoline. Muidu elab ta suures puuris ja vahel käib toas jalutamas.
Ja ka pahandust tegemas – millegipärast meeldib talle eriti närida
raamatuid ja juhtmeid. Aga sellega saame hakkama. Talle ei meeldi,
kui ta puurist kinni püütakse, aga talle meeldib olla põues,
inimese rinnal. Siis ta rahuneb, laseb end rinna alt sügada, ning on
liikumatult inimese südame vastas, silmad vidukil. Seda, mida
tehakse tema suguvendadega kuskil karusloomafarmis, ta ei tea. Mina
tean ja mul on paha. Tean, et olen väga tundlik inimene, lapsest
saadik ei ole ma talunud seda, kui loomadele liiga tehakse. Olen
elanud suure osa elust peaaegu taimetoitlasena. Mõtlen, et imelik on
seegi, et meil peetakse sellist ülitundlikkust naeruväärseks,
muret loomade kannatuste pärast rumalaks. Ning samal ajal ei peeta
naeruväärseks, rumalaks inimlikku alpust, enda ilustamist teiste
loomade nahkadega, selliste armsate väikeste karvaste loomade
tapmist oma alpuse rahuldamiseks. Olen kord kirjutanud, et meie
tsivilisatsiooni aluseks on seitse surmapattu. Alpus ja ahnus on ühed
neist. Neid me teenime ja nendest sõltub sageli meie teenistus.

Meie väike
tšintšilja ei tea midagi inimeste maailmast. Parem ehk ongi. Mina
tean ja vahel tahaksin mõne kaasinimese pääle panna needuse,
sellise, nagu oskasid panna mu kabalistidest esivanemad. Umbes nii,
et «Ole sa neetud tõustes, ole sa neetud pikali heites, ole sa
neetud magades, ole sa neetud ärkvel olles...» Aga kas mul on
õigust? Olen ka ise inimene ja tuhande niidiga seotud sellessse
surmapattude teenistuses oleva tsivilisatsiooniga. Nean ju siis ka
ennast. Aga vahest peaks tegema ka seda. Inimene on tõepoolest
sündinud patusena, on looduse eksisamm ja mida vanemaks saan, seda
enam saan sellest aru ja seda piinlikum on olla inimene.

Publié par

à
04:24


Tagasi üles