Seekord mitte kassijutt, vaid notsujutt-vajalik igaühel läbi lugeda!!!!

kategooria:

Notsud vikerkaaresillal

21. sept 2015

Karin Bachmann

Tartumaa, august 2015, seakatkuaegne tapapäev. Suurem laps
teeb väiksemale vana head nalja: «Näe, siga lendab!» Väiksem küsib: «Kas
üks?» Kartuleid praadiv vanaema ohkab vahele: «Vaevalt et üks, täna
peaks neid siit 6000 kandis üle lendama.» 

Nassau saarel, Kariibi meres, elavad sead iseseisvalt rannas. Saart tuntakse ka Pig Islandi nime all.
Foto: Jean-Louis Klein/Marie-Luce Hubert/Media Drum

Katkupaanika kestel pole teemast loomade kui tundlike elusolendite
vaatevinklist räägitud. Tähelepanu keskmes on inimene, tema majanduslik
kahju, puudulikuks jääv toidulaud, tõusev lihahind. Ja muidugi metssiga
kui kõige kurjem vaenlane. Mis sellest, et farmidesse on haiguse kandnud
inimesed; mis sellest, et katk käib asurkonnast üle igal juhul ja
tulemus on ikka inimesele kontrollimatu. Midagi tuleb ju teha, muidu
lendavad ministrid. Seega otsustati tormata jahiseaduse kallale. Küllap
on katk nii mõnelegi kergenduseks, et liigselt piiravat jahiseadust
saaks haiguse taha pugedes vormida liberaalsemaks.

Püünisaedikud vs. jahieetika

Jahiseadusse tehtavatest muudatustest tasub kõige tähelepanelikumalt
silmas pidada püünisaedikute kasutuselevõtu võimaldamist. Kuigi nende
kasutamist reguleeritakse eriloaga, astub Eesti selliste meetodite
(taas)juurutamisega hiigelpika sammu tagasi aega, kus kõik pidasid sõda
kõigi vastu.
Nimelt: metsseakari meelitatakse toiduga aeda, see kukub kinni ja siis
hakatakse aia tagant tuld andma. Aedikusse lõk­su jäänud loomad püüavad
hüsteeriliselt põgeneda, rebivad end aia vastu lõhki, elavad kaevuvad
surnute ja surevate alla, valu ja hirmu käes röögivad läbisegi nii
suured kui ka väikesed (karjas on loomi ju erinevas vanuses).
Hädavajalik? Jahieetika?

Arvamusfestivalil rääkis Aleksei Turovski sama, mida paljud
jahimehed: metssigade ulatuslik tapmine ei aita katku pidurdada, pigem
vastupidi (vt ka 27. augusti Postimehest «Jahinõunik: jahiga ei saa
katku levikut peatada»). On üsna loogiline, et kui pressida võimalikult
väikesele farmipinnale kokku võimalikult suur hulk kodusigu, siis ühel
hetkel midagi juhtub. Kuid kasum on vaja iga hinna eest kätte saada. Ja
nüüd maksame kõik seda võlga – kes rahaga, kes eluga.

Seda, et kui katk on juba kohal, on see vältimatu, teavad samuti
kõik, kuid ikkagi rahmeldatakse peataolekus siia-sinna ning kuulatakse
neid, kes teevad kõige kõvemat häält. Pahatihti ei ole röökurid targad,
vaid pigem vastupidi. Miks muidu on jälle päevakorral lisaks metssigade
nottimisele ka huntide piirideta küttimine? Tartus peetud konverentsil
selgitati, et hundi seedetraktist läbi käinud lihajäänustes on
katkupisik surnud, seevastu talvine läbikülmumine seda ei tapa. Mis
loogikat on siis hundijahis?

Võhikudki taipavad, et koer on kuhugi mujale maetud: lihtsalt jälle
põhjus katkuhirmu varjus hundi kallale minna. Sest kitsed ja sead on
metsas inimese omad ja kellegagi oma saagi pärast konkureerida on liiga
tülikas ja auriivav, rääkimata veel koduloomade kaitseks ehitatavate
aedade kulukusest. Taas kord tõestus sellest, et teatud hulk inimesi
tahab küll maailma valitseda, kuid kasutada vaid eeliseid ja
kohustustest kõrvale hiilida. Sellised jahimehed heidavad varju ka
nendele, kes sellistes olukordades seisavad loomade poolel ja püüavad
hüsteeriat taltsutada.

Uinutav retoorika

Seakatkuaegseid kirjutisi lugedes jäi paljudes lehtedes silma veiderdav
viis, mismoodi uudiseid edastati. Mõned näited: töötuna seisnud
seapõleti, hukati nelisada rõngassaba, haigestunud kärssninad, meie
metsanotsud, järgmist õhtut notsud enam ei näinud jne. Vulisev, kerglane
sõnamulin, mis peab hoolega maskeerima kogu ettevõtmise ilguse; peab
kuidagiviisi inimestele seda ogarust õigustama ja välja vabandama.

Viimasel ajal on hakatud rääkima massimõrvast, mis on
silmakirjalikkuse tipp – nagu  katkuta jääks kodusead tapmata või oleks
nende tavapärane elurutiin midagi muud kui vorstiks saada. Korraga on
kõigil kahju rõngassabadest ja kärssninadest; korraga on tootest jälle
loom saanud. Kuid seda vaid sõnades ja senikaua, kuni olukord
normaliseerub. Kui grilliõhtut enam tühi rest ei ähvarda, saab
masstootmise teema ja loomade õudse elu selles masinavärgis jälle maha
matta.

Praegu ei kontrolli aga tõenäoliselt keegi, kas kõik «rõngassabad»
ikka korralikult gaasitatud said või lükkab traktor mingi hulga sigu
auku poolelusalt. Seega toodetakse kannatusi meeletult juurde,
selgitades seda ajakirjanduses, et «notsud jäävad lihtsalt rahulikult
magama». Mhmh, pärast lähevad nad kõik koos vikerkaaresillale.

On/off-moraal

Igasuguses kriisiolukorras saab selgeks, kas hädaolukorraga tegelejad
valdavad oma teemat ja jäävad põhiväärtustele kindlaks või annavad kohe
alla. Tasub meelde tuletada eetika üht tunnust, milleks on üleskaaluvus –
moraalinorm ja selle järgimine on alati tähtsam kui mingi muu väärtus,
näiteks ratsionaalsus. Küsimus on loomulikult selles, mis need väärtused
ühiskonna jaoks on, milliseid põhimõtteid me tahame aus hoida.

Moraalireeglil ei ole aegumiskuupäeva, vastasel juhul kaotaks see
mõtte. Kui aga moraalinorme vaadeldakse ekva­laisersüsteemina, kus nuppe
saab liigutada omatahtsi liinil moraalne/mittemoraalne ning eetikat
vastava vajaduse järgi peale või maha keerata, tuleb ühiskond remonti
anda.
Väärtustest nii kergekäelise taganemise sõnatu tolereerimine ei jäta
ühiskonna tegelikust olemusest kahtlust. Mis juhtus seakatku puhkedes?
Kohe asuti seaduse (st eetilise miinimumi) kallale, et suuremat
tegevusvabadust kindlustada, miinimumi veelgi kahandada.

Ratsionaalseid põhjendusi tuues hakati «katkule piiri panema»,
vaikides peamised kannatajad sootuks maha ning põhjustades uusi ja
täiesti välditavaid kannatusi juurde. Loomad taandati täielikult
instrumentideks, kuigi mainitud ilukirjanduslik kõnepruuk lubaks justkui
midagi muud arvata.

Liiga palju kaastunnet?

Lühikese aja jooksul on ajakirjanduses avaldatud kaks arvamuslugu, mis
õigustavad loomadevastast julmust (Jelena Skulskaja lood «Inimesed ja
loomad» 31. juuli Postimehes ning «Härjavõitlus ja prostitutsioon» 22.
augusti Postimehes). Või mitte ainult et ei õigusta, vaid seavad
kahtluse alla kannatuste põhjustamise taunimise.

Esimene artikkel lagundab kaastunde kaheks sõltuvalt objektist –
inimeste ja loomade vastu –, teine tõstab pjedestaalile corrida kui
«kunstivormi», mida kahjuks püütakse hävitada. Autori võimalikke motiive
kõrvale jättes tuleks mõtelda,  miks püütakse päris tihti kaastunnet
loomade vastu alavääristada, näidata seda mitte tõsiseltvõetavana.
Argument, et kuna inimesed tunnevad loomadele liiga palju kaasa, on nad
teise inimese unustanud, ei pea paika ei statistiliste näitajate ega ka
kogemuste poolest ning kas või igapäevaste uudiste kokkuvõtteid ja
reageeringuid uurides.

Teatavasti on julmus enamasti universaalne suhtlusvorm, see ei põlga
ära ühtegi sihtmärki – kes on julm looma vastu, on seda pigem enamasti
ka inimese suhtes (vaevalt et põgenevat last jalaga löönud Ungari
naisajakirjanik kodus loomade varjupaika peab).

Loomadele kaasa tundmine on mõnikord lihtsam, sest iseenda
tegevusetust saab kergemini õigustada, just teiste ees. Seevastu pildid
paatide küljes rippuvatest põgenikest ja nutvast ülestõstetud kätega
pisitüdrukust puudutavad isiklikult, on kergemini enesega seostatavad
ning seetõttu on ka  tung midagi ette võtta tugevam.

Loomadele tuntakse kaasa ka seepärast, et inimühiskonnas ei ole nad
mitte kunagi ise oma kannatuste põhjustajad; ka on kannatuste põhjused
mustvalgemad ja igaühele loomuldasa, südames arusaadavad. Jõehobu seisab
keset Tbilisit seepärast, et ta on oma kodujõest kinni püütud ja
vägivaldselt siia veetud. Paadis merd ületav inimene võib olla ka
terrorist – jõehobu aga kindlasti ei ole.

Seega ei saa rääkida mitte vähenenud kaastundest inimeste vastu, vaid
liigiülese kaastunde levimisest, mis teeb võimalikuks rääkimise näiteks
sõjakoledustest ka loomade kontekstis. Kui inimene elab kaasa
loodusõnnetusest jõehobule ja jätab (hetkel) kannatavad inimesed
mainimata, saab üksnes väga küüniline mõttelaad järeldada, et tal nende
vastu kaastunne puudub. Kui aga loomi ei nimetata (mis on pigem
tavapraktika), saab nende kannatuste eiramist põhjendatult karta
küll. Mõlemate kannatuste tähtsustamine aga lubab arvata, et inimesed
hakkavad pealesunnitud dualismist tekkinud sisemisest konfliktist üle
saama ja reageerivad vastavalt südametunnistusele.

Corrida’t võib muidugi nimetada kunstiks, sest eks ka vivisektsioon
olnud ammustel aegadel ühiskonnas populaarne ja nõutud meelelahutus.
Siis oli mugavam uskuda, et loom on masin ega kannata, sest tal puudub
keel ja selle järeldusena ka mõistus (Descartes, 17. sajand). Seda
tõlgendust oli mugav ettekäändena kasutada, sest juba siis hakati
julmust loomade vastu tasapisi taunima. Praegu, üle 400 aasta hiljem, on
corrida (tööstuslikud loomade ekspluateerimise viisid välja arvatud)
pea ainuke jäänuk ajast, kus inimene iseend muud moodi tõsiseltvõetavana
ei osanud tunda kui nõrgemate peal julma üleolekut demonstreerides.

Hiljuti oli juhtum, kus cor­ri­da lõpupoole tungis sureva härja
juurde pealtvaataja, kes tahtis valudes looma lohutada ja eemale
peletada neid, kes agoonias härga torkisid ja mõnitasid. See naine allus
inimese loomulikule instinktile, mis sunnib hädalist aitama – just
nende vahenditega ja viisil, kuidas see konkreetses olukorras mõistlik
on. Muud kui lohutada polnud tal võimalik teha ja nii püüdis ta seda,
mida püüavad kõik loomaõiguslased – kannatusi minimeerida. Kahjuks
jõudis ta enne arreteerimist vaid korraks valudes looma silitada. Kuid
ta käitus vastavalt inimlikule, kaasasündinud empaatiale vapralt ja
vahistamine ei häbistanud teda, vaid ülendas.

Kannatuste minimeerimine

On kahju inimesest, kellel on hädasolijale kaasatundmiseks vajalik kinni
pidada antropotsentrismi fabritseeritud tähtsuse järjekorrast. Või kes
arvab sellisel lahterdusel mingit tõeväärtust olevat. Kaasatundmine ei
kergenda üksiti ohvri olukorda, vaid puhastab ja kirgastab kaasatundjat –
teda võib-olla rohkemgi. Kaastunne (mitte haletsus) on sama võimas
energia kui viha (mitte ajada segi vihkamisega), mis on tihti
kaastundele järgnev käivitav jõud. Nende kahe abil kutsutakse esile
muutusi, viiakse läbi uuendusi, päästetakse, ehitatakse, tuuakse ja
viiakse.

Mõistva kaastunde ja olukorra (mitte isikute) vastu suunatud viha
liit soodustab kainet ja mõtestatud tegutsemist, mille eesmärk ongi
kannatuste minimeerimine: igaüks oma võimete kohaselt, igaüks oma
võimalusi mööda.

*Artikkel ilmus esmakordselt Tartu Postimehes, 16. septembril 2015.


Tagasi üles