Kas võtta kass?

Kodu – kassiga või kassita

Ia Mihkels
Õhtuleht  2. märts 2012

Väidetakse, et kodudes, kus on lemmikloom(i), elavad rõõmsamad, rahulikumad ja tasakaalukamad inimesed. Isikliku rõõmu ja rahu saavutamise kõrval tuleks siiski enne lemmiku võtmist mõelda tema heaolule.
Kõige muretumaks variandiks peetakse tihti akvaariumikalu – ei ole neid vaja jalutama viia, ei häiri nad öiste mängutuuride või iga krõbina peale haukumisega. Paraku pole akvaariumi soetamine just odav lõbu, ka soovivad paljud, et lemmik oleks rohkem suhtleja kui see kaladel kombeks on.
Nii langebki sageli valik kassi kasuks. Neid jagatakse ka päris tasuta, vahel antakse üht-teist veel kaasavarakski, õueskäigu-kohustust, mis koeraga kaasneks, ei ole, ja teraapiliselt mõjuvad silitusseansid on iga päev omast käest võtta – miks siis mitte.
Siiski on veel hulk asju, mis enne kassi kojutoomist tingimata tuleks läbi mõelda.
Esimene asi: kõik pereliikmed peavad looma majjavõtmisega nõus olema. Tõsi, ikka ja jälle räägitakse lugusid, kuidas loomavõtuplaani kõige kirglikumast vastasest on saanud uue majalise suurim sõber, hoidja ja kaitsja. Loodetavasti tunneb igaüks oma pereliikmeid sedavõrd, et aru saada, kui tõsine on vastuseis. Kui tegemist on tõsimeelse kassivaenajaga, ei tohiks oma jonni ajades looma siiski majja võtta – õiget elu tal seal nagunii poleks.

Kindlasti oleks vaja kindlaks teha, kas kõigi pereliikmete tervis lubab kassi võtta. Võimalikust allergiast võib märku anda külaskäik sõprade-tuttavate juurde, kellel kiisu kodus, ka on alati võimalik turvakodude-varjupaikadega ühendust võttes esialgu teha katset mõnele loomale hoiukodu pakkuda.
See on hea võimalus veenduda, kas kellelgi tervis tõrkuma ei hakka, kas perele igas mõttes sobiks kooselu kassiga ja missuguse iseloomuga kiisu oleks parim valik.
Kui loomavõtuplaani eestvõtja on laps, kes lubab ise looma eest hoolitseda, tuleb vanematel otsust langetades mõelda ikkagi sellele, kas nad on valmis vajadusel selle kohustuse üle võtma.
Mõtle mitu aastat ette.
Kassid-koerad võivad rõõmsalt elada 12–15 aastat ja kauemgi. See tähendab, et enne looma majjavõtmist tuleks läbi kaaluda oma pikemad tulevikuplaanid.
Päris valus on lugeda kuulutusi, kus antakse ära pooleaastane koer või mõnekuune kass, sest "omanik läheb välismaale tööle ja ei saa looma kaasa võtta".
Loomulikult võib elus igasuguseid ootamatusi ette tulla – aga just sellepärast ei tohigi otsust loom majja võtta teha nii kergel käel, et isegi pool aastat ei suudeta ette mõelda.
Ka üürikorteris, kuhu loom on võetud korteriomaniku nõusolekul, tuleb arvestada sellega, et kui sealt kord välja tuleb kolida, võib järgmist kohta olla keeruline leida, sest kõik korteriomanikud pole lemmiklooma olemasoluga nõus.
Kaalu läbi oma eelarve.
Alati peaks olemas olema ka plaan B – kui ma looma võtan, kes hoolitseb tema eest siis, kui tahan või olen sunnitud mõneks ajaks elukohta muutma.
Kodus tuleks kassilegi mõnevõrra ruumi eraldada: kuhu panna tema liivakast, kuhu toidunõud. Parima lesimisekoha – sageli üsna üllatava – leiab ta endale enamasti ise. Läbi mõelda tuleks ka oma igakuine eelarve, kas kulutused kassile ikka mahuvad sinna? Peale toidu – arukas oleks eelistada loomapoodides või -kliinikutes müüdavat kvaliteettoitu – peab arvestama ka lisakuludega, näiteks vaktsineerimised, ootamatud arstilkäigud jmt. Kui endal loomapidamise kogemust pole, tuleks rääkida mõne kassiomanikust tuttavaga, et püsikulude umbkaudsest suurusest aimu saada. Kui võtate kiisu turvakodust või varjupaigast, saab sealt ka asjakohast teavet tema iseloomu, tervise, toitmise ja kõige sellega kaasnevate kulude asjus.

 

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/466945


Tagasi üles