Metsiku kassi taltsutamise lugu

UUS KASSITÕUG

Mare Liigeri  Sõbrapäeva taltsutamise lugu  alusel

Kassiema koos viimase pojaga toodi hoiukodusse  hilissuvel. Oma noore elu oli kiisu elanud  keldris, kasvatanud üles pojad ja õppinud inimestest arvama vaid halba. Kui ta suurde puuri lasti,  üritas ta meeleheitlikult põgeneda, viskudes vastu puuri seinu. Selleks, et kassiema rahuneks, tuli puur katta tekiga.. Hiirehalli kasuka pärast sai kiisu  nimeks Tuhkatriinu. Suurest hirmust värisedes lamas ta mitu päeva vaid oma liivakastis, pilk suurtest  ja peaaegu inimlikku hirmu täis silmadest inimese näkku kinnistunud. Mitu korda päevas avasime puuri ja rääkisime Triinuga ning silitasime teda. Kontakt inimesega oli loomale väga  hirmutav, kuid ta ei üritanud kunagi rünnata, vaid lamas käe all suletud silmadega ning värisedes.

Poeg sai uude koju ja Tuhkatriinule toodi kasupojad. Kümneid kordi päevas rääkisid inimesed temaga, kuid tundus, et  inimhääl ei avalda talle eriliselt  rahustavat toimet. Siiski, kui kasulapsed mänguhiirt taga ajasid, tuli ta ettepoole ja jälgis pikalt nende tegevust. Umbes kuu aja pärast ilmutas Triinu natuke huvi kahejalgsete tegevuse vastu ja nihkus puuris ettepoole. 2-3 korda päevas võtsime ta välja sülle, kus ta lebas suletud silmadega, pea peidetud käppade vahele. Ühel päeval oli puuriuks avatud. Triinu astus mõned arglikud sammud välja ja oligi kadunud. Avastasime ta kapi alt. Paar nädalat istus kass pimedas peidus ja tuli välja vaid öösel. Ühel päeval  istus inimene üksinda diivanil-  ja järsku nägi ta Tuhkatriinut keset elutuba. Kui kass inimest märkas,  ehmatas ta nii, et hüppas kõrgele  üles ja kadus uuesti oma turvapaika. Kuid visiidid kapi alt välja hakkasid  korduma. Enam ei jooksnud kiisu ära, kui inimesed temaga rääkisid, vaid vaatas neile sügavalt ja otsekui kahtlevalt otsa. Samuti vahetas ta peidupaika- laua alla põgenes ta siis, kui inimene ennast diivanil liigutas. Juba julges ta ennast näidata, kui kodus oli rohkem inimesi, enam ei põgenenud ta ära, vaid lihtsalt varjus, kui tast mööduti.

Ja siis saabus päev, kui Tuhkatriinu ise ligines diivanil istuvatele inimestele ja  nühkis peaga diivanit ning selle ees olevat lauda.  Läks veel peaaegu kaks nädalat, kui Triinu enam ei põgenenud väljasirutatud käe eest, vaid tuli sellele vastu. Iga päev natukene kauem ja siis kuulsime me seda, mida teeb õnnelik ja rahulolev kass- õrna kassinurru. Loomulikult oli ta ikka veel arg ja kartis pea ette tõstetud kätt, aga juba sai teda ka paanikata sülle tõsta.
Tavalise välimusega kass muutus hoiukodu jaoks kaunimaks olendiks ja heaks sõbraks.  Tahtsime, et ta meid  juba täielikult usaldaks, kuid kiirustada ei saanud, sest sügavalt juurdunud hirm lubas sõprusel  liikuda vaid pisikeste sammudega edasi.
Iga samm oli kingitus - esimest korda liikus  külaliste juuresolekul, esimest korda triikis vastu jalgu, hüppas meie juuresolekul diivanile,  magas voodijalutsis, julges lasta ennast paitada heal peretuttaval- need kingitused  tegid õnnelikuks ja mitte ainult meid, vaid ka meie sõpru- külalisi. Ja siis  saabus päev, kui Tuhkatriinu hüppas diivanile ja astus esimest korda sülle, TULI ISE SÜLLE! Ja iga päev pikemalt ning pikemalt, nüüd juba nurrudes ja nühkides ninaga üle näo.

Eestimaal on  imeline kassitõug, hindamatu väärtusega ja eksklusiivne- PÄÄSTETUD KASSID.  Sellest tõust  kassi ei tohi  võtta kergekäeliselt hetkeemotsiooni ajel, sest uus kodukaotus murraks  tema  psüühika samamoodi nagu inimestelgi. Kooselu sellisest tõust kassiga on aga imeline, sest tema mäletab, oskab tänulik olla, lohutab, ravib  ja on sõber kogu eluks .


Tagasi üles