Väikese lapilise emakassi lugu

kategooria:

Mare Liiger 

Ühes väikelinnas Harjumaal elas vanapaar oma ilusas majas. Proua tervis polnud juba viiekümnendate eluaastate lõpul kiita, kuid haigusi tuli sisse uksest ja aknast ning kuuekümnendate keskel oli lihtsam nimetada vanal naisel organeid, mis tal haiged ei olnud. Nii nad elasid abikaasaga üksteist toetades, kuid tervisrikked toovad nendes aastates sageli ka kõike varjutava surmahirmu ja nii oli kiirabil sinna peresse asja mitu korda nädalas ja vahel isegi paar korda päevas. Paraku juhtus aga nii, et taadike, kes eriti tervise üle ei kurtnud, astus esimesena manala teed. Proua jäi üksi suurde majja oma loksuva tervise ja hirmudega. Kas tema juurde tuli ise või kingiti väike lapiline tiigrike, ei tea meie ja ei saa nüüd ka kunagi teada, kuid 4-5 aastat tagasi jäid kiirabi visiidid haige vanaproua juurde üsna harvaks. Neil kordadel, kui maja juurde sõitsime, ootas meid trepil kolmevärviline pisikest kasvu kiisu, kes meedikuid nähes saba uhkelt püsti tõstis ja siis nagu võidulipu lehvides meie ees haigetuppa marssis. Kiirabi tegevust jälgis ta voodi kõrval öölauakesel, kus kiisu kordamööda oma briljantroheliste silmadega igale meedikule otsa vaatas . Kui lahkusime, hüppas ta proua voodisse ja puges käe alla ning müksas küsivalt kurrutades õlga justkui küsides: „ Kas sul on nüüd parem?“Kuigi proua tervis läks üha halvemaks, sai ta koos lapilise kiisuga oma eluga hämmastavalt hästi hakkama. Paraku ei saanud see ilus kooselu mitte igavesti kesta. Hilisel kevadpäeval leidsime me vanaproua seisundi olevat nii halva, et ainukeseks väljapääsuks oli haiglaravi. Kui me raami autosse lükkasime, jäi meid saatma lapilise kiisu südantlõhestav näugumine. Mõne päeva pärast toodi haige tagasi- paraku ei olnud meditsiinil enam võimalik tema elu pikendada. Ühe korra käisime veel tema juures, et valusid vähendada, kuid selge oli üks- surm seisab selle maja ukse ees ja on vaid päevade küsimus, kui vanaproual tuleb minna… 3 päeva hiljem kutsuti meid taas, aga kutsujad olid meile võõrad inimesed, nüüd paraku surma konstateerima. Taas seisis ukse peal kass, kuid ta ei tormanud meie ees tuppa vaid tuli tihedalt minu jala juurde ja puksis peaga. Toas jäi ta arglikult ukse kõrvale ja vaatas, kuidas me dokumente täitsime. Harva olen näinud, kuidas kass leinab, aga see oli kõige puhtam lein, suured ahastavad ja etteheitvad kassisilmad vaatasid mulle otsa. Kuulsin, kuidas pärijad arutasid, millal oleks kõige kasulikum mööbel majast välja viia, kinnisvara hinnata ja müüki panna ning küsisin arglikult: „ Mis saab proua kassist?“ Mind vaadati nagu nõdrameelset. Siiski soostus lähim sugulane selgitama, et kuna vanaproua oli olnud kassiga väga lähedane ja nüüd on loom metsikuks muutunud ega lase ligi, siis arvavad nemad, et kass tahab ja peab surema koos kadunuga. Mitte, et nemad midagi ette võtaksid, kuid lihtsalt kassil ei ole nende plaanides kohta ja nii ta võib õue peal olla nii kaua kui loomuliku lõpu leiab. Ilmselt andis mu nägu siiski välja, mida ma tunnen, kui palusin härdalt: „ Palun, ärge jätke teda hulkuma!“ Minu ees seisis kallis ülikonnas odeeritud ja desodoreeritud pintsaklipslane, kes kõrgilt teatas, et see on nende kõige väiksem mure.
Kui majast välja astusime, seisis taas trepil väike lapiline emakiisu, kes tuli ja hõõrus vastu mu jalgu, puksis peaga ja saatis brigaadi väravani. Oh, milline kiusatus oli ta sülle haarata ja kaasa võtta, aga välisuksel seisis kõrk härrasmees, kes vaatas väga tähelepanelikult iga mu liigutust. Arusaam, et kassiga tegelemine tähendab järgmisel päeval Õhtulehe esikaane lugu „ Kiirabi ei tegele mitte inimeste vaid loomadega!“ sundis mind valutava südamega väravast väljuma.
Olen hiljem mitu korda selle aia ees jalutanud, väikest lapilist kiisut ma rohkem näinud ei ole. Süda aga valutab siiani nagu oleks sinna torgatud okas ja iga kord, kui ma loen kodu otsivate kasside pildigaleriis kodu otsivate kasside saatusest, et kiisu on omaniku surma tõttu visatud tänavale, torkab see okas üha valusamalt. Hiljuti vaatas mulle valimisreklaamilt vastu kaunilt sätitud enesekindel ja tulevikku suunatud pilguga poliitik, kes kiirabibrigaadiga kohtus surnud vanaproua maja juures. Ilmselt on see minu viga, aga ma ei suuda uskuda, et ta seisab kaljukindlalt eakate, paljulapseliste perede ja puudega inimeste õiguste eest.
Selleks, et mõista kas loomal on hing, on tarvis, et sul endal oleks hing. 


Tagasi üles